Inimene - tule pildistama!

 

Ma pildistan tegelikult ka inimesi!

Mul on alati nii hea meel, kui keegi seda küsib. Enamasti arvatakse, et ma rooman kusagil rannal või varitsen põõsas või planeerin näitust :D

Ja on isegi niimoodi küsitud, ääriveeri, ettevaatlikult, pika sissejuhatusega, et kas ma ikkagi oleksin nõus, see üks kord, tegema pilti meist – inimestest. Jaa!

Ma armastan mustvalget filmi ja nii pildistan ma palju filmile. Aga loomulikult teen ma ka digitaalseid sessioone – tihti teen nende kahe kombinatsiooni ja nii juhtubki, et kui filmid on ilmutatud ja ülevaatuse läbinud, saab inimene (-sed) endale ka filmipildid digikujul ja 1-2 motiivi paberil. Pärispilt, valmistatud punase valguse paistel pimikus.

Inimesed on ilusad ja seda tuleb jäädvustada. Minu meelest mustvalge film annabki seda ilu edasi kõige paremini. Väljakutse nii modellile kui fotograafile on teha pilti stuudios ilma ühegi lisandita. Lihtne on ju mingi butafoori taha varjuda, kuid olla ehedalt ja otse kaamera ees nõuab rohkem julgust ja nii võib enese seest mõndagi avastada.

 

Kuna ma ei jaga väga tihti oma töid, siis ongi jäänud mulje, et ma seda ei tee, aga siiski. Aegajalt teen mõnest sessioonist blogisse postituse – https://reetsau.blogspot.com

 

Väljakutse - kas Paganini või Vivaldi? 

 Pildistatud keskformaatkaameraga Rolleiflex

Fomapan 100 | 120

 

 

Jätku lugemist!

 

Hiljuti lugesin paavst Innocentius III kirjutatud traktaati „Inimolu viletsusest“ (tõlk Marju Lepajõe).

Ta polnud siis küll veel paavst, kuid kirjutas ta selle aastal 1195. Praegu on minu lugemislaual Tanel Jäppineni käsiraamat „Kuidas luua lapsega usaldusväärne ja tugev suhe“, ehk rahumeelse vanemlikkuse käsiraamat.  

Neid kahte eraldab enam kui 800 aastat. Kuidas nad omavahel seotud on? Ega pruugi ollagi.

Kuid – ikka ja jälle ma jõuan tõdemuseni, justkui selle sisemise teadmise kinnituseni, et inimene pole muutunud. Läbi aegade on ja jääb inimene ning tema loomus samaks.

Aga ma tahan uskuda, et inimloomus on võimeline arenema ning seda läbi oma laste. Kui väga üldistavalt öelda, siis see 800 aastat pole muutnud muud kui kommunikatsiooni. Kui natuke detailsemalt, siis on aeg ehk muutnud suhtumist lastesse. Laps kui inimene, kellel on tunded, mõtted, vajadused.

Ma pole veel seda uut käsiraamatut kuigi palju jõudnud lugeda, kuid usun, et mind ootab ees põnev ja hariv lugemine. Ehk leian sealt seest ka midagi, mis minule lisab kinnitust, et olen õigel teel.

Lastekasvatusest arusaamise osas on nii kardinaalseid muudatusi toimunud juba ühe põlvkonna jooksul. Mina oma lapsepõlve … oma lapsele ei soovi : ) Ja kui teisiti ei oska, aga tahaks, siis tuleb otsida abi väljastpoolt.
Jätku lugemist!

... ja head uut aastat!

Tuli jälle. 

Tuli paugutades ja rohke raketisajuga. Lärmi ja möllu jagus. 

Hea, et ma ei andnud ühtegi uusaastalubadust, sest täna on lihtsalt järgmine päev ja kuidas siis üleöö paremaks inimeseks hakata? :) 

Šumajad

Täiesti ootamatult sattusin kell 9 hommikul jänestele, kes ennastunustavalt üksteist klobisid. Ja nad häälitsesid ka. Siis äkki sai kõik läbi ja nad jäid lihtsalt istuma põllule. 

Halljänes, European hare, Lepus europaeus

Kassid ja banaanid

On aeg uusaasta tervitused veidi tahapoole lükata :) 

Olen ütlemata tänulik ja rõõmus, et hetkel on lausa kolm projekti käimas, kuhu olen kaasatud. Kõik kolm on üleval, kestavad ning neid saab vaadata veel mõnda aega. 

Kõige viimane neist on väga huvitav ja head mõtlemisainet pakkuv näitus "Puudutus. Väike foto, suur lugu" Tallinnas Dokfoto keskuses (Telliskivi 60a/5).

Teiste hulgas on seal üleval ka minu kolm hõbeželatiinfotot.

Teise projektina on Balti Jaamas kunstitänav, kus on üleval viie Eesti kaasaegse naisfotograafi tööd, sealhulgas ka minu 5 tööd. Ka need on analoogfotod, kuid digiprindis. 

Kolmandana saab veel vaadata Fotomuuseumis minu kassinäitust "Vaikivad targad". Kõik tööd on 100% hõbeželatiinfotod, mõni neist ka teisel materjalil kui klassikaline fotopaber. 

Kõik kolm on seega analoogprojektid ja selle üle mul on ainult hea meel! Minge vaatama, minge hetkeks välja argimelust ning saate osa millestki heast :) 

Ilusat kevade jätku! 

(Ehk varsti läheb ilm ka soojaks.)

Head uut aastat - tulgu see parem!

Jälle saab soovida, öelda, mõelda head uut aastat. Mõelgem siis. 
Tulgu see parem mitmeski mõttes. 

Olen omale traditsiooniks muutnud aastavahetusel pilti teha Toompea taustaga, kui mul see võimalik on. Nii ka sel korral. 

Eile õhtul 23:30 kaamerat valmis seades olin põnevil, sest lubati laseritega vaatemängu, mis pidi olema nähtav kilomeetrite kaugusele ning olin ka ootusärevuses, et kas on siis sel korral veidi vaiksem ja/või vähemalt lühemalt seda lärmi. 

Kahjuks pean ütlema, et ma olen pettunud. Suunasin oma kaamera Toompea suunas ja kui kell sai 00:00 jõudsin teha vaid ühe "tühja" pildi. Edasi oli vaid kõvulukustav raketirägastik. 15 minutit pausideta. Ootasin tagasihoidlikumat lähenemist rakendidusele, kuid oli hoopis vastupidine seis. Eks see tekitab segaseid tundeid, arvestades kõikvõimalikke hetkel valitsevaid nüansse meil ja mujal.
Laseritest polnud "haisugi". 

Toompeal lasti suurem osa valgustust sootuks ära mingil hetkel, aga ükskõik, mis suunas ma vaatasin, käis selline raketisadu, mida pole tükil ajal olnud. Lisaks tavalistele rakettidele käis aeg-ajalt jõhkraid kõmakaid, nii et aknad veidi värisesid. 

Ja siin see on, raketipidu 2022. 

Head uut. 

Kassikalender 2023

Kuidas teha kassikalendrit? Eks ikka nii, et võtad fotoka, näed kassi ja klõps! Ja nii 12 korda, kalender naksti purgis. Lisaks kaanepilt. 

See on kolmas kassikalender, mille ma kassikohvik Nurri kassidega olen teinud.

Hommikul kohale jõudes on kassid õudselt põnevil. Nüüd saab värki, süüa, paisid, mängida, tähelepanu. Ja jäävad väga ootusärevalt kogu kollektiiviga köögi ukse taha ootama, sabad erutusest võnkumas. 

Kohvikuperenaine Helen oli juba seal ning kui olime valinud sobiva koha, meisterdanud tausta ning selle ootele jätnud, läksime kööki aedvilju sorteerima. Varsti oli kuulda õudne kolin, natuke urinat ja siis üks heli, selline veider pladin, mis tekib mitme pehme käpapaari lidumisest kivipõrandal. Kassid olid meie tausta tervenisti uppi ajanud ja pidime kõike hakkama otsast peale tegema.

Koos perenaise Heleniga oleme ühte meelt, et kassid peavad tulema ise modelliks – ehk lähtume vabatahtlikkuse printsiibist, kasutades õige pisut ära ka nende loomulikku uudishimu.

Kuid ei saa salata, et me vahel ka aitame kassi sinna, kus võiks leida aset fotosessioon ning lihtsalt selleks, et nad ei pelgaks. Mõni kass on arglikum, mõni julgem, on ju kohvikukassid enamasti varjupaigast ja mõnelgi on minevikus haavu, mida aeg pole veel terveks teinud. Proovime julgustada neid aremaid, et ka nemad saaksid pildile, muidu on kalendris ainult see üks tšempion, kes tahab igal pool olla, kuid meie eesmärk on jäädvustada kalendris siiski kõiki (enamus) kasse. Tuleb olla väga kannatlik.

Kui eelmisel aastal oli kalendritegu nii, et tekitasime siia ja sinna erinevaid taustu ning olukordi, mina pidin vaid nobejalgselt jooksma, siis sel aastal otsustasin olla pigem ühe koha peal ja oodata, millal kass ise tuleb. Ja ta tuli.

Ja läks.

Ja siis jälle läks.

Või hüppas üle.

Tegelikult saaks varsti teha lahkuvate kasside erikalendri ja tegemise momentidest saaks mitu aastat ette ka kalendrit teha.

Ja ometi on neid lahkuvaid, hüppavaid, „tahan ise kõikide piltide peal olla!“ kasse nii mõnus pildistada. Väga huvitav on sessioonide ajal jälgida kasside arusaamist meie tegevusest ja soovidest. Näha, kuidas nende aju töötab - alati on keegi, kel juba esimese päeva lõpuks on selge, et ahaa, ma pean seal olema, tulen, pole probleemi! Ja kui järgmisel korral alustame, on tal see meeles, see on juba tuttav tegevus. Kassid on nutikad ja õpivõimelised!

Aeg läheb selle tööga ka väga ruttu ja kui märkame, et kassid hakkavad väsima, selgub, et 4 tundi on läinud!

Kalendrit saab osta kas kohvikust koha pealt või tellida nende e-poest.

Marjavaras 

Kas lähed sinna?
Hästi, lähen! 

Miks mina pean november olema?

Mina olin eelmisel aastal november!

Musta kassi saba punase kassi taga

Kas te maitserohelisega juba tegite?